Järjekordne edukas võistlushooaeg on lõppemas

Mõni teist on võib-olla juba kuulnud uudist sellest, kuidas üle mitme aasta tuli meil taas määratutele jõupingutustele vaatamata alla vanduda ning Ungari võistluste kestvussõit enneaegselt katkestada. Nimelt pärast 32 edukat ringi, kui meie uusimal vormelil FEST13-l oli jäänud teha veel vaid kolm ja pool tiiru, kadus kiirus ning meie elektrivormel jätkas liikumist väga-väga vaevaliselt. Hädaga suutis FEST13 läbida veel ühe ringi, kuid kuna tempo oli nii aeglane, et hakkas takistama kaasvõistlejaid, arvasid kohtunikud, et parim oleks sõit pooleli jätta. Raske südamega parkis piloot Kristjan FEST13 raja äärde... 2,5 ringi enne kestvussõidu lõppu. "That was a nice thing to do," olid kommentaatori sõnad, kuid meie jaoks oli see hetk ikkagi raske. FEST13 oli katkestanud. Kuid nüüd kõigest järgemööda...

Kui kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et tegelikult oli plaanis meie esimese elektrivormeli projekt finantsilistel ja tehnoloogilistel põhjustel kahe aasta peale hajutada. Kuid nagu teada, süües kasvab isu. Nii ka meil. Sellepärast ei kulunudki palju aega, kui oli selge, et ambitsioonid on võitu saanud ja uueks eesmärgiks on võetud Eesti esimese elektrivormeli valmimine 2012/2013 hooajal. Siiski oli kuni viimase hetkeni lahtine, kas vormel ikka jõuab võistlustele. Probleeme oli meeletult: akude jahutamine, akupakkide mahutamine, akude kontrollsüsteem, igasugune elektroonika ja mis kõige tähtsam - rahapuudus, mis tõenäoliselt käesolevast hooajast kõige enam meelde jääb. Elektrivormeli projekt on kordades kulumahukam, seepärast tuli toimetada eriti säästlikult.

Kuid nüüd kõige tähtsama juurde. Kuni viimase hetkeni polnud kindel, kas me ikka jõuame võistlustele. Augusti alguses Soomes toimunud Baltic Open tuli juba vahele jätta, kuna FEST13 ei olnud selleks ajaks veel meetritki sõitnud. Hea küll, sellest pole tagantjärele midagi hullu, kuna FEST12 oli oma ülesannete kõrgusel ja tõi võidu koju, kuid FEST13 oli siiski vaja valmis saada. Kolmapäeval, 14. augustil kell 07:39, kui väljasõiduni Ungrisse oli jäänud vähem kui nädal, puhuti pärast unetut ööd FEST13-le lõpuks hääled sisse ja viidi ta oma elu esimesele sõidule Tallinna Tehnikaülikooli parklas. Pärast sellist motivatsioonisüsti oli juba täiskäik edasi: esimene test, katmik ja igasugused muud hädavajalikud detailid. Lihtne see ei olnud, kuid Taasiseseisvumispäeval, 20. augustil alustasime asjade pakkimist, et asuda teele, sihiks Györ, Ungari.

Pakkimine sujus probleemideta, kuid FEST13 valmimine polnud sugugi nii proosaline. Hommikuks planeeritud test lükkus aina edasi, kuni otsustati ühiselt teha viimane test Piibe maanteel alles õhtul ning startida sealt otse võistlustele. FEST13 käitus testil korralikult ja viimasel hetkel külgemonteeritud vanema venna FEST12 tiivad andsid vajaliku pidamise, et rohkem võimsust maapinnani jõuaks. FEST13-le projekteeritud tuuletiibade komplekt sai valmis alles napilt mõni tund pärast seda, kui meeskonna esindus juba Ungari poole teele oli asunud. Piibel läbi viidud test andis otse- ja külgkiirenduse pilootidele võimaluse esmakordselt elektrivormeli tõmmet tunda. Peab mainima, et see on lihtsalt võimas. Elektrivormelil on väänet ja võimsust nii palju, et võtab kõhedaks terve kiirendusraja ulatuses.

Kui kõik valmis, tuli kiirelt-kiirelt teele asuda. Viivitus FEST13 võistlusvalmidusse seadmisega tähendas, et sõita tuli peatusteta: ühed magasid, teised sõitsid ja kui juhid väsisid, vahetati nad puhanute vastu. Selline strateegia ilmselgelt töötas, sest 22. augusti hommikul, kui algas tehniline kontroll, olime oma vormeliga platsis ja valmis laskma kohtunikel see läbi vaadata. No, olgem ausad... Kohtunikke oodates käis endiselt agar timmimine, sest polnud absoluutselt kindel, et me pole mõnda reeglipunkti kahesilmavahele jätnud ega mõnda olulist elektriautospetsiifilist süsteemi oma vormeli külge lisamata unustanud. Õnneks kulges tavaline tehniline kontroll tõrgeteta - eks ikka see, mida oleme kõik eelnevad aastad ka läbima pidanud. Elektriteemaline tehniline kontroll algas hästi, kuid suurimad probleemid tekkisid vihmatesti läbimisel. Peavalu tekitas seade, mis pidi kontrollima, et kõrgepinge kuskilt ei lekiks. Kui seade kontrolli ei läbi, ei saa ka vormel vihmatesti minna. Ilma vihmatestita ei saa tehnilisest kontrollist läbi ja omakorda ilma selleta ei saa rajale. Esimene päev oli sellega meie jaoks möödas. Me ei saanud tehnilisest kontrollist läbi... Tuli homme uuesti proovida!

Uus päev algas staatiliste võistlusaladega. Kõigepealt disainikaitsmine, siis kuluaruanne koos keskkonnasäästlikkuse analüüsiga ning lõpuks ka äriplaani kaitsmine. Eelmisel aastal saavutatud ülihäid tulemusi meil sel hooajal korrata ei õnnestunud, kuid saime siiski kõik edukalt tehtud. Disainikaitsmise finaalipääs jäi seekord vaid unistuseks, kuna vormel oli viimistlemata ja otse öeldes poolik mitmes mõttes. Kuluaruandes hoiab meid endiselt tagasi auto kõrge hind, mis punktiarvutusvalemis olulist rolli mängib. Kokkuvõttes oli meie tulemus staatilistel võistlusaladel tubli Harju keskmine. Pole ka imestada, kui arvestada, et põhiaur läks ikkagi auto käimasaamisele. Ka sellel päeval ei õnnestunud meil tehnilist kontrolli läbida, kuigi pühendasime sellele terve staatikutest üle jäänud aja. Seega kõik panused tehti järgmisele hommikule, kui oli viimane võimalus tehnilise läbimiseks.

Päev algas kell 8:00 juhtide infotunniga. Ülejäänud meeskond asus vormeli kallal tööle. 8:30 avati külg- ja otsekiirenduse rajad ning aja kirja saamiseks oli võimalus kuni kella 13:00-ni. Meil aga oli prioriteediks tehnilise kontrolli ja täpsemalt vihmatesti läbimine. Jõupingutused kandsid vilja ja täpselt tund enne kahe esimese sõiduala sulgemist olime me stardivalmis. Napilt-napilt igatahes! Napilt, aga edukalt: otsekiirenduses paugutasime kohe päeva kiireima aja, seejärel tegime piloodivahetuse ja parandasime oma aega veel. Veidi enne lõppu õnnestus konkurentidel Saksamaalt meie aeg üle sõita, seega kokkuvõttes teine koht! Külgkiirenduskatses ehk skid-pad'is nii head tulemust ei tulnud, kuid vanahea Harju keskmine tuli ikka :)

Pärast väikest pausi oli üles pandud autocross'i rada. Kaks juhti, kummalgi kaks katset. Esimesena läks meil rajale Kristjan. Avaringiga õnnestus sõita hea tulemus, kuid teine n-ö aja parandamise katse läks sõna otseses mõttes sirgelt aiataha, kui viimasesse slaalomisse pidurdades tekkis segadus pedaalidega ning vormel libises otse - tulemuseks valeläbimine ning koos trahvisekunditega üsna kesine aeg. Teisena läks peale kapten Siim, kes kohe esimesel katsel Kristjani sõidetud tulemust parandas, kuid ka tema teine katse läks nihu. Oma aega parandada ei saanud, sest tehnilise vea tõttu lülitus vormel lihtsalt välja. Taaskäivitus toimis alles mõne sekundi pärast. Siiski tuli ebaõnnele vaatamata sprindis 7. koht. Sellega oli päev lõppenud ja oli aeg ennast järgmiseks tähtsaks päevaks välja puhata.

Viimane võistluspäev algas, nagu tavaks saanud, kell 8:00 juhtide infotunniga, millele järgnes võistlusraja läbijalutamine. Rada on samasugune nagu igal aastal ja sellepärast meie pilootidele hästi tuntud, kuid kindluse mõttes on vaja see siiski alati uuesti üle vaadata. Seejärel avati võistlejate jaoks kestvussõidu rada. Nagu ikka, lasti kõigepealt peale aeglasemad masinad. 7. koht sprindis tagas meile 32. stardipositsiooni, seega esialgu võisime lihtsalt pikutada või oma vormelit ette valmistada. Oluline tegevus oli akude laadimine. Kuna eelmisel õhtul püüdsime veel päevast viimast võtta, pidi akupakkide laadimine jääma hommikuks. Kui jõudis kätte meie kord rajale minna, tõmmati juhe seinast, kinnitati akupakid vormelauto külgede ja sõit võis alata. Kuna peaeesmärgiks oli kestvussõidu finišisse jõuda, kasutasime vaid 50% elektrimootori võimsusest.

Testperiood jäi meil ajanappuse tõttu elektriauto puhul vahele ja sellepärast polnud meil piisavalt andmeid, et hinnata, kas kestvussõidu lõpetamine on üldse reaalne. Lisaks olid uuele autole projekteeritud erilised tiivad, millel oli plaanis kasutada Vormel 1 maailmast tuntud DRSi (Drag Reduction System), mis sirgetel oleks tiiva maapinnaga võimalikult paralleelseks keeranud, et vähendada tuuletakistust miinimumini, ning kurvides oleks tiiba jälle "peale keeranud", et tekitada rohkem surujõudu ja suurendada rataste haardumist. Kahjuks aga, nagu eelnevalt mainitud, ei jõudnud uued tiivad õigeks ajaks valmis ja leppida tuli vanadega, millel polnud DRSi. See aga tõenäoliselt suurendas õhutakistust ja võis tekkida probleeme akude mahtuvusega, mis oli uute tiibade jaoks täpselt välja arvestatud. Siiski, teha polnud enam midagi, tuli riskida.

Meid valdas suur dilemma: kas minna kindla peale, sõita aeglaselt ja püüda iga hinna eest lõpetada või sõita lihtsalt kiiresti ja tulgu, mis tuleb. Kuid isegi aeglaselt sõites polnud kindel, et jõuame finišisse. Seega sai otsustatud, et jänesed šampust ei joo, ja sõita nii, nagu "torust tuleb". Esimesena oli puldis kapten, kes näitas väga häid aegu. Ka FEST13 pidas ilusti vastu ja ei tõrkunud. Juhivahetus sujus probleemideta ja varsti oli rajal Kristjan, kelle ülesandeks jäi FEST13 "koju tuua" ehk kestvussõit edukalt lõpetada. Tundus, et kõik läks väga hästi, kuid õhus oli siiski tunda pinget. Ring-ringi järel saime aja kirja. Kokku tuli sõita 36 ja juba oli sõidetud 32 ringi, kui järsku kadus kiirus. Kadus täiesti ja vormel lihtsalt "venis" edasi. Mis võis ometi juhtuda? Kas tegemist on väikse rikkega, mis õnnestub juhil endal parandada ilma sõitu katkestamata või on tegemist millegi hullemaga? FEST13 liikus peaaegu teosammul, jäädes kiirematele konkurentidele ette. Kristjani ülesanne oli ju vormel "koju tuua" ja oli näha, et mees pingutas. Aeglaselt kuid kindlalt liikus ta edasi. Kohtunikud olid segaduses, kuna meie vormel takistas teisi. Nad soovitasid FEST13 rajalt maha kutsuda. Selleks ajaks oli Kristjan suutnud läbi häda sõita terve ringi, kuid see jäi ka viimaseks. Kaks ja pool ringi enne distantsi lõppu pidime katkestama ja vormeli raja äärde lükkama. Mis siis ometi juhtus?

Meie elektrivormel oli rada piiravate heinapakkide vahel ja pidime ootama kestvussõidu lõppu, enne kui meid ligi lasti. Kui lõpuks saime loa FEST13 boksi tuua, selgus, et akuelemendid olid üle kuumenenud. Temperatuur akukastides oli väga kõrge. Hiljem energiamõõdikut lugedes selgus, et akude mahtuvusest olime tarbinud vaid 2/3, seega tõenäoliselt saigi meile saatuslikuks akude ülekuumenemine. Nii kaua aga, kui sõita saime, olime rajal kiireim elektriauto. Seega kui tahame järgmisel aastal sama kiired olla, tuleb tõsiselt mõelda akude jahutussüsteemi peale. Äärmiselt kasulik teadmine, kuid kahjuks oli selle hinnaks hävinenud akupakid.

Ungari võistlustel juhtus see, mida pole juhtunud juba mitu aastat - me ei lõpetanud kestvussõitu. Viimati juhtus see 2010. aastal USAs Michiganis, kui meie sisepõlemismootoris tegi hävitustööd silindris purunenud klapp. Pettumus oli suur, olime ju nii lähedal. Puudu jäi vaid kaks ja pool ringi ehk umbes sada sekundit. Kuid kõiki asjaolusid meenutades peab tõdema, et tegelikult läks meil ikka uskumatult hästi. Tegemist oli taas "süües kasvab isu" stsenaariumiga, samamoodi nagu siis, kui otsustasime, et ehitame elektrivormeli algselt planeeritud kahe hooaja asemel ikka ühega valmis. Vaid päev enne kestvussõitu tundus, et võib-olla me ei saa tehnilisest kontrollistki läbi ja meid ei lasta rajale. Vaid  nädal tagasi tundus, et tõenäoliselt me ei jõuagi sel hooajal võistlustele. Vaid kuu aega tagasi tundus, et meie elektrivormel ikkagi ei saa ühe hooajaga valmis. Aga sai ja oli kiirenduses Ungaris paremuselt teine.

Seega järgmisel aastal plaanime igatahes võidu koju tuua!

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: