Üks tehtud, üks jäänud...


Tänaseks päevaks on ühed Atlandi ookeani tagused võistlused väga edukalt seljataha jäetud, meeskond puhkab närvi ja tutvub Miki Hiirte maa iseärasuste ja vaatamisväärsustega. Siinkohal on sobiv teha väike ülevaade toimunud sündmustest.

Michigani võistlused algasid teatavasti 8. mail ja enne seda sai meeskond tegeleda auto võistlusvalmidusse seadmisega Oaklandi ülikooli garaažis. Taaskord suured tänud Oaklandi tiimile, kes meie mehed nii sõbralikult vastu võtsid :) Kuid veel enne võistlusi sai tehtud huvitav ja täiesti plaaniväline kõrvalepõige. Nimelt ühel testil astus FS Team Tallinlaste juurde härrasmees, kes sportlikust huvist uuris, millega tegemist. Kuulnud, et poisid on Eestist, väitis ta, et tunneb ka ühte eestlast, kes ennast USAs sisse seadnud, ja andis ühtlasi ka meie rahvuskaaslase kontakti. Tuli välja, et tegemist on härrasmehega nimega Arvo Siismets, kes töötab General Motors'i jõuajamite osakonnas, ja suurest rahvuskaaslaste kohtamise rõõmust oli ta nõus tegema meie meeskonnale pisikese ekskursiooni GMi valdustes. Näha sai palju huvitavat, kuid selle kohta peab täpsemat infot pärima ekskursantidelt endilt.

Grupipilt General Motors'i jõuajamite osakonnas

Ja siis oligi käes aeg võistlusteks. Esimese võistluspäeva kava nägi ette tavapäraseid registreerimisprotseduure ja auto tehnilist kontrolli. Õnneks sujus kõik tõrgeteta ja komplimendid tulid ka meie uhiuuena näivate kiivrite eest. Aitäh, Tribilia! 120 osalejat annavad aga tunda ja sellepärast olid igal pool pikad-pikad järjekorrad. Kaaluma tol päeval me näiteks ei jõudnudki, seega see tuli järgmisel hommikul esimeste toimetuste seas kindlasti ära teha.

Teine päev algas juba varakult ja FEST12 pidi kohe kaalule minema. Õnneks polnud USAs laialdaselt levinud kiitoit FEST12 figuurile oma jälge jätnud ja tulemuseks üsna hea 215kg. Edasi saime rohelise tule tankimiseks ning kallutus- ja müratestiks. Pole vist vaja mainida, et taaskord kõik sujus... Päevakava oli aga äärmiselt tihe ja juba varakult hakkasid pihta ka staatilised alad: kõigepealt hommikusöögi kõrvale äriplaani kaitsmine, millele kohe järgnes disainikaitsmine. Väikse kõrvalepõikena tuli viimase tehnilise kontrolli osana piduritest - kaks edukat katset ja taas linnuke kirjas. Pärast lõunat jätkus päev kuluaruande kaitsmisega, kusjuures cost real case ehk ettekanne teemal: kuidas vähendada ühe etteantud detaili tootmismaksumust, oli meil eriti edukas ja saime selle eest maksimumskoori. Enne päeva õhtusse saatmist sai veel järgmise päeva ettevalmistusena timmida vormeli seadeid kiirenduse tarbeks. Vaatamata järgmiseks päevaks lubatud 60% vihmavõimalusele tuli kell 23:14 rõõmusõnum: FS Team Tallinnale oli eraldatud koht disainikaitsmise finaalis 9 parima meeskonna hulgas!

Kolmas päev algas uudistega: cost'is 54., äriplaanis 34., skid'is 7., kiirenduses 4. ja sprindis 9. Sprindis jäi meie tulemuseks 50,553s ja parimad meeskonnad olid seega püüdmatus kauguses: Stuttgart 48,772 ja GFR 47,802 sekundit. Nagu igal võistlusel nii ka sellel oli meil Excel käima tõmmatud ja olemas umbkaudne tulemuste tabel. Selle põhjal tundus, et meie päralt on üldarvestuses 5.-6. koht. Pole paha! Aga olgem ausad... Ootasime kõik ikka paremat ;) Õhtu lõpetuseks oli disaini finaal, kus meie vana tuttav vedrustuse-Claude kedagi ei hellitanud. Teadma pidi kõike... ja siis veel natuke. "Your biggest handicap is your weight... You have the heaviest car in the finals!" Paneb mõtlema... monokokile. Veel üks väljakutse tulevikuks!

Suure närvipinge ja põnevuse tähe all (nii võistlustules olijatel kui ka kodustel pöidlahoidjatel) oli lõpuks kätte jõudnud viimane võistluspäev ning seega ka viimane ja otsustav katsumus - kestvussõit. Rada oli sprindi rajaga võrreldes pisut muudetud ja pööratud vastassuunaliseks. Taaskord head uudised: eelmisel õhtul toimunud disainikaitsmise finaali järel olime lausa disaini TOP3's! Uskumatult hea tulemus. Kuid sellest siiski ei piisanud, et muretult kestvussõidule vastu minna - endiselt pani pabistama GFRi ebamaine kiirus...

Sprindi ja kestvussõidu rajad

Esimesena läks meil kestvussõidus rajale meie kogenuim piloot Jüri. Hea pidamine, hea kiirus, kiirelt läbi! Kusjuures pidamine oli lausa nii hea, et pärast sõitu ütles Jüri, et vahepeal kiskus kurvides G-jõudude mõjul silme eest pisut mustaks, kuid õnneks teadvuse kaotusest jäi ikka puudu. Teisena istus vormeli rooli kapten Siim ja siis alles algas tõeline närvikõdi. Pinge tõusis juba juhivahetuse ajal, kui Michigan Ann Arbori meeskonna meistriteos raja õliga üle leotas. Kui Siim mõningase viivituse järel rajale lasti, olid kõik kohad absorbenditolmu täis ja tavapärase vormeliraja asemel oli tegemist pigem kruusarallikatsega. Aeropaketi töötamist või mittetöötamist sai igaüks oma silmaga ise vaadata ja hinnata, kuna absorbenditolm toimis hästi õhuvoolude visualiseerijana. Nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, algas mõni ring enne lõppu ka vihmasadu, kuid õnneks oli meie sõit ka kohe-kohe lõppemas. Kestvussõidul oli aga ka pärast meie sõidukorda veel trikke varuks. Nimelt pisut magus-hapu uudisena selgus, et ühe suurfavoriidi (eelmise kolme aasta võitjate) GFRi vormel ei käivitunud ja pidi sellepärast kestvussõidust kõrvale jääma... Kahju!

Õhtul toimus autasustamine. Nagu ikka - kõigepealt alavõidud, poodiumikohad ja siis üldvõit. Suurepärase uudisena tuli meile 2. koht kestvussõidus. Disainikaitsmise koht TOP3's realiseerus samuti 2. kohana ning kõige lõpuks... Kaks ilma kolmandata ei jää! Kõige tähtsam - üldarvestuses saavutasime samuti 2. koha. Esikoha napsas meie ninaeest napi 10,8 punktiga Stuttgart'i ülikooli meeskond (831,5 punkti) ja kolmandaks jäi veel napimalt kõigest 1,7 punktiga Akroni ülikooli meeskond (819,0 punkti). Igatahes tõepoolest äärmiselt hea tulemus ja tõestab taaskord väiksesest Eestist pärit meeskonna kuulumist tudengivormelimaailma absoluutsesse tippu.

FS Team Tallinn Michiganis

Nüüd aga on meeskonnal väike puhkus närvide taastamiseks. Öeldakse, et närvirakud ei taastu, kuid üritada ju ikka võib. Kindlasti on vaja ennast Kanada võistlusteks ette valmistada ning loomulikult uurida, mis iseäralik maa see USA ikka on ja mida huvitavat seal teha saab. Mandri kõige lõunapoolsem punkt on igatahes nähtud, alligaatoritega on magatud ja kosmoseraketi õhkutõus on ka oma silmaga üle vaadatud. Nüüd võib rahuliku südamega taas põhja suunas liikuda, et taasühineda FEST12ga ja teha läbi veel üks edukas võistlus!

Püsige lainel!

Nagu näha... Tegevust on!

Sellel postitusel ei ole vastuseid

Email again: