FEST15

Nagu ikka sai kõik jälle alguse 2014.aasta sombusel varasügisel, kui meeskond oli äsja naasnud väsinuna ent motiveeritult edukalt võistlusreisilt, peas kummitamas juba uued lennukad ideed järgmise vormeli ehitamise osas. Ühised märksõnad, mis meeskonna liikmetel peas keerlesid, olid süsinikmonokok ning nelikvedu, kuid võrreldes varasemate hooaegadega olid need muutunud reaalsemaks kui kunagi varem. Kaheksa varasemat aastat olime arendanud toruraami ning mis siin salata- nende aastatega oli see timmitud pea täiuslikkuseni- parim kooskõla kere jäikuse ning kaalu vahel oli saavutatud. Seega otsisime uusi väljakutseid ning võimalusi, kuidas veelgi ennast ja vormelit arendada. Loogilise sammuna tuli meil edasi minna süsinikmonokokile. Süsinikkiud annab võrreldamatuid võimalusi kaotada auto massis, kuid samal ajal lisada kerele jäikust. Esimene ’’Must have’’ uuendus FEST15 jaoks sai otsustatud. Varasematel aastatel kogutud info ja teabe põhjal mõistsime, et süsinikmonokoki projekteerimine ja valmistamine on üli keeruline, kuid olime siiski lootusrikkad, et oleme selleks võimelised ning Eesti esimene monokok valmib õigeks ajaks.

Kuid miks teha elu raskeks, kui seda saab teha väga raskeks? Kahel eelneval hooajal ehitasime tagaveolise ühe elektrimootoriga vormeli ning seetõttu oli seda tüüpi lahenduse kohta meil juba üksjagu kogemusi ja teavet kogunenud. Vaadates tulevale hooajale vastu, oleks igati loogiline olnud, et lisaks uue konseptsiooniga kerele ei võeta kavva veel teist meie jaoks täiesti uudset ning testimata lahendust, vaid jätkatakse vana lahendusega ning seetõttu saaksime vähemalt ühes valdkonnas kindlad olla. Kuid otsustasime teisiti. Niipea, kui saime teada, et koostöös Saksa elektrimootoreid tootva ettevõttega on meil võimalus kasutada nende spetsiaalselt tudengivormelile toodetud mootoreid, oli asi otsustatud. See oli pakkumine, millest ei saanud keelduda. Tagarattavedu ja üks elektrimootor oli minevik. Nelikvedu ja neli rummusisest elektrimootorit said tõsiasjaks.

Kuidas me selle kõigega hakkama saame, me veel ei teadnud, kuid igal juhul olime väga lootusrikkad. Alustasime kibekiirelt uue meeskonna komplekteerimist, et püstitatud eesmärke täide viia. Kuna tööd ja uuendusi oli hulgaliselt, panime kokku FS Team Tallinna ajaloo suurima tiimi. . Säravaid nägusid ja helgeid päid oli koos palju ning uue vormeli projekteerimine läks suure hooga lahti. Hooaja esimesed kuud möödusidki peamiselt arvutite taga projekteerides ja laborites katsekehi testides. Kõik elutähtsad sõlmed ja lahendused tuli valideerida tagamaks vormeli vastupidavust rajal. Kui auto oli virtuaalsel kujul loodud oli aeg detailide reaalseks tootmiseks ning komplekteerimiseks. Nagu eeldada võis, siis selllel hooajal kogu protsess uute lahenduste tõttu venis ning auto komplekteerimise lõppfaas läks väga pingeliseks. Nii mõnegi jaoks tähendas auto komplekteerimine sisuliselt meeskonna garaaži kolimist.

Hooaja esimene võistlusetapp toimus Hispaanias. Viimase testi enne teele asumist tegime Tallinnas kell kolm öösel ning kõik töötas. Auto kiirendas, pidurdas, pööras – täpselt nii, nagu olime plaaninud. Positiivselt meelestatuna alustas meeskond sõitu Hispaaniasse. Kui pärast pikka reisi lõpuks Hispaaniasse jõudsime, vormeli maha laadisime ning tehnilisse kontrolli jaoks valmistusime, tabas esimene suurem tagasilöök – veel kaks päeva varem Eestis sõitnud auto elektroonikasüsteemid olid transpordi käigus viga saanud. Elektroonikameeskond nägi kurja vaeva, et auto taas sõitma saada. Esimese kolme võistluspäeva jooksul magati kokku vaid kuus tundi. araku selgus, et auto sõitmasaamiseks on vaja ECU plaadile uut mikrokontrollerit, mida polnud kuidagi võimalik õigeks ajaks Hispaaniasse tellida. Hoolimata kõikidest pingutustest pidime Hispaania etapi sõidualadest kõrvale jääma. Elektroonika probleemidele vaatamata oli meil tehnilises kontrollis võimalus näidata auto mehhaanilist poolt. Saime kohtunikelt kiita auto üldise koostekvaliteedi ja esimese monokoki üle. Veendusime, et mehhaanika osas oleme endiselt tipus, samuti läksid hästi staatilised alad.

Peale väsitavat etappi Hispaanias võtsime otse suuna Tšehhi, kus meid ootasid vajalikud elektroonika komponendid ning järgmine etapp. Meil oli suurepärane võimalus kasutada kohaliku Tšehhi meeskonna koduülikooli laboreid ning töökoda, kus saime enne terendavat etappi vormeliga tegeleda. Kahe päevaga õnnestus auto taas liikuma saada. Vormeli võimekus oli küll kaugel ideaalist, kuid pidi tagama meile turvalise finišisse jõudmise. Tšehhi etapi tehniline kontroll läbiti puhtalt ning ka staatilised alad olid edukad. Sõidualade ehk dünaamiliste aladega võime samuti rahule jääda, arvestades väheseid testikilomeetreid. Kokkuvõttes saavutasime Tšehhis kuuenda koha, mis oli ilusaks lõpp-punktiks väga raskele ning uuendusterohkele hooajale.

Võime öelda, et hooaja alguses võetud riskid õigustasid ennast täielikult. Ühe hooajaga suutsime ehitada Põhjamaade esimese nelikveolise ja süsinikmonokokiga elektrivormeli. Selle aastaga tõime Eesti pinnale hulgaliselt uut oskusteavet ning kogemusi, mis on ideaalseks baasiks järgnevatele hooaegadele ning uutele säravatele poodiumikohtadele tudengivormeli karussellis.